Käisime maratonil!

Pärast täielikku treeninguvaba kuud sai läbitud SEB-i 10 kilomeetripikkune käimisvoor. Pikaajaline traditsioon (ikkagi 4. kord juba) sai alguse sellest, kui Risto kinkis kogu meie perele jõuludeks priipääsmed SEB-i maratoniüritusele - iga pereliige sai endale jõukohase distantsi, mille nimel juba varakult treenima hakata. Näiteks Papale ja Reijole oli eraldatud 10 kilomeetri pikkune jooksudistants, mina ja Ingrid pidime leppima sama pika maa käimisega ja Risto ise valis endale muidugi poolmaratoni. Minu teada ainuke, kes trenni tegi, oligi Risto ise, meie teised võtsime seda kohustust kuidagi lõdvemalt. Ja kui saabus kauaoodatud stardipäev, siis leidsimegi ennast tohutus rahvamassis, mis  haaras meid oma embusesse ja vedas  kuni võiduka lõpuni välja. Emotsioon oli hästi vahva ja järgmisele üritusele registreerimine läks juba kuidagi iseenesest. Ei saa ka ära unustada hinnalisi auhindu, mida igale osalejale jagatakse. Nagu näiteks kruiis Rootsi Kuningriigi pealinna, mis on igal aastal kujunenud toredaks sekeldamiseks koos äraeksimiste, ülesleidmiste ja kultuuri talletamisega oma mälestustesse.
Niisiis sai seegi kord see Kolgata tee jalge alla võetud, sihiks järjekordne rekordiparandus. Olgu siinkohal ära toodud kolme eelmise aasta tulemused: 2012 - 2:01:17, 2013 - 1:53:00 ja 2014 - 1:45:52. Areng on olnud pöörane! Ja selle aasta tulemuseks sain koostöös Endomondoga 1:39:51. Ausalt, ilma eelneva treeninguta, mida ma tänu www.fitlap.ee -le harrastanud olen, poleks sellist silmapaistvat tulemust mingil juhul saavutanud. Igatahes seljatasin sellise ajaga paljusid neid, kes läbisid sama raja joostes. Järgmisel aastal, kui ikka elu ja tervist jätkub, võtan ette jooksu, pole see asi nii hull midagi.
Pean ka ära märkima, et nende pikkade aastate jooksul on meil lausa oma tiim välja kujunenud - esirinnas kõnnivad alati Anu ja Maili, siis tuleme meie Jannega ja Üllega (meie uustulnuk!) ja kõige lõpus tulevad Papa ja Tibu, keda jalad viivad juba 9,7 km enne finishit otsejoones Karja Keldrisse. Nii oli see eelmisel aastal. See aasta mehed ei tulnud iseg mitte starti, vaid läksid otse Karja Keldrisse meile kaasa elama. 
Ilm oli rohkem kui suurepärane! Kuidas see korraldajatel õnnestub, jääb saladuseks. Rahvast tundus olevat vähem kui eelmisel aastal, kuid ikkagi oli rada inimestest tulvil. Palju on näha ettevõtete seltskondi - ühesugused särgid seljas. Maraton on üks hea võimalus oma kollektiivile ühisüritust korraldada lihtsa vaevaga :) Otsustasime ka, et järgmisel aastal teeme oma võistkonna ja vormisärgi, keda me esindame, seda ei ole veel kokku leppinud, kuid Ülle arvas, et me võiksime teha Soffa Inn tiimi. Igatahes ettepanekud on teretulnud!
Ega see kõndimine väga kergelt ka ei läinud. Kuskil 4-dal kilomeetril tundsin, et reie piirkonnas miskit valutab. Ega ometi mitte pole mulle lihas tekkinud? Valu oli üsna tuim ja kestis kuni 8-nda kilomeetrini, siis lihtsalt hakkasid sääred valutama ja polnud enam aega reievalu tunda. Pärast distantsi jäid tegemata venitusharjutused - oli ju suur kiire minna mehi üles korjama - sestap olin järgmisel päeval kange nagu puunott ja vedasin vaevaliselt oma jalgu järel. Aga pole hullu midagi, mõni päev hiljem olen juba täiesti taastunud. Arvan, et oma vanuserühmas (sündinud 1958 ja varem)olin tublimate tegijate hulgas. Nii mõnestki nooremast sai mööda marsitud.
Enamus, kes kõndisid, olid nõrgema soo esindajad. Mehi jääb järjest vähemaks. Hiljem selgus, et mehed lihtsalt jooksevad naiste eest ära. Sest kõik, kes jooksid, olid üldjuhul mehed. Nii et naised, kui tahate  rajal mehi näha, registreeruge jooksule. Sama võib muidugi soovitada ka meestele, kes soovivad näha ilusaid naisi ja suurtes kogustes - tulge kõndima! Kohtume rajal!

Tehtud!

teisipäev, 11. august 2015

Eilne päev läheb minu saavutustevaese elu ajalukku. Sain joostud oma esimese jooksuvõistluse. Tegu polnud maratoniga, vaid koduvalla traditsioonilise Lauritsapäeva jooksuga, mille distants on umbes 5,2 km ja millel võivad kõik vallaelanikud osaleda, sõltumata usulistest vaadetest, rassilistest eelistustest, parteilisest kuuluvusest või seksuaalsättumustest, vanusest rääkimata.
Ma ei oleks ise mingil juhul ennast sinna tolaks läinud tegema, aga Risto käis nagu uni peale ja tegime diili, et jooksen ainult sel tingimusel, et ta ei jää minust sammugi taha ega ettepoole ja tempot dikteerin mina. Pärast sellist otsust hakkasin kohe närveerima, sest minu vorm oli vahepealse kuu aja jooksul tohutult langenud - olin pikalt põdenud traditsioonilist suvist bronhiiti ja haigus oli hea ettekääne trenni mitte tegemiseks. Risto küll organiseeris maja ette suure batuudi ja sain paar korda seal harjutada - 20 minutit hüppamist on praktiliselt sama mis 40 minutit jooksmist, kuid oli selge, et 10. augustiks ma oma tippvormi ei saavuta. Mitu ööd enne starti magasin üsna rahutult ja püüdsin leida võimalusi lepingust taganemiseks. Aga Risto oli kangekaelne, nagu nad kõik seal Rooside suguvõsas on, ja nii me starti läksime, võtsime veel Liisi ka toeks, et kui jääme viimaseks, siis vähemalt ei pea ma üksi seda häbi taluma. Sest Liis, kes meie juures suvitab ja on juhuslikult Risto tuttav, kinnitas mulle mitu korda, et ta ei tee üldse sporti ja jookseb esimest korda elus nii pikka distantsi.
Osalejaid oli stardis väidetavalt 103, mis viitas rekordiliselt suurele huvile jooksu vastu. Registreerimisel ei jätkunud esialgu isegi rinnanumbreid, kuid korraldajad olid usinad ja kõik laabus. Kui küsisin, mitu tundi finish avatud on, siis lubati suuremeelselt, et finish suletakse pärast viimast finisheerijat, kulugu selleks kasvõi tund aega. See kõlas lohutavalt.
Hoidsime kolmekesi kohe targu tagumisse ritta, et  mitte kellelegi jalgu jääda. Meiega samalt positsioonilt startis ka üks noor isa, kes kandis kukil nii umbes paari aastast last. See andis kindlust, et vähemalt päris viimaseks ma ei jää, sest sellise koormaga joosta üle 50 meetri on ju päris võimatu. Nii mulle tundus. Alguse tempo oli muidugi ülikiire ja ega seda mõtet ju esialgu pähe ei tulnud, et alustaks aeglasemalt, rahulikus tempos, küll pärast jõuan kiirust lisada. Ei, ikka täie auruga. Ja noh, pealtvaatajad ju ka ergutavad, kuidas sa seal siis longid. Nii olingi sisulselt pärast 300 meetrit nii võhmal, et vahetasin jooksmise kiirkõnni vastu. Liis jättis meid juba pärast poolt kilomeetrit maha, st ta jooksis nii kiiresti, et varsti me teda enam ei näinud. Mõne aja pärast möödus meist ka noor isa koos oma kukil oleva lapsega, nii jäimegi Ristoga kahekesi rajale, uhkesse üksindusse. Algul Risto  lohutas, et selja tagant tuleb veel palju jooksjaid ja küll varsti eestpoolt hakkavad esimesed kihutajad välja pudenema, aga mõne aja pärast jõudis minuni kurb teadmine, et oleme siiski viimased, kes täna selle jooksu lõpetavad. Kui lõpetavad.
Ja nii me muudkui jooksime ja jooksime, vahepeal kõndisime ka, ja rada ei lõppenud ega lõppenud. Kõige hullem oli see, et tee läks pidevalt üles mäkke. Muidugi mitte mingisse üüratusse kõrgusesse, vaid niimoodi tasapisi laugelt, aga ikkagi mäkke. Iga 200 meetri järel lubas Risto, et nüüd kohe saame hakata allamäge jooksma, see osutus paraku tõeks alles viimasel kilomeetril, siis võtsin oma viimased jõuvarud kokku ja jooksin Risto jälgedes, enne veel leppisime kokku, et kui finishisse jõuame, siis ta märkamatult aeglustab sammu ja mul õnnestub temast uhkelt mööduda. Tema näpunäidete järgi pidin veel ka ergutajatele kätega lehvitama ja õnnelikku nägu tegema. Õnnelik olemiseks oli ka põhjust - nägin juba kaugelt, et finishis seisab noormees, käed õieli ja kummaski käes on joogipudel. Janu oli meeletu ja aitas lõppu lähemale tuua. Rahvas ergutas nii mis jõudis, eks nad olid juba väsinud  meie ootamisest. Kaamerad surisesid ja mobiilid välkusid, kahjuks ei olnud küll ühtegi reporterit kohal, kes oleks küsinud tradistsioonilise küsimuse, et mis tunne on? Ütlen ausalt - tunne oli vägev, mis siis, et ma esisaja hulka ei pääsenud. Ikkagi oli mu aeg 5 minutit parem, kui minu trennis saavutatud tulemused. Ja kui ma poleks kohe alguses massipsühoosiga kaasa läinud, vaid omas tempos alustanud, oleks tulemus olnud võibolla isegi mõni minut parem. Igatahes on mul nüüd märk maas ja järgmisel aastal, kui jumal tervist annab, ehk võtan selle teekonna uuesti ette. Ristole ka suur tänu, et jaksas nii kaua joosta minu kõrval ja mind kogu aeg innustada. Ega see ju kerge ole oma ema aina sundida ja siis kiita, kui tubli ta ikka on.
Ahjaa, Liis, kellega koos alustasime, jõudis muidugi tunduvalt varem finishisse, mis oli ju sulaselge altvedamine, sest olime kokku leppinud, et lõpetame kõik koos. Õnneks ei mahtunud ka tema esimese saja lõpetanu hulka. Ühes võin ma küll kindel olla - oma vanusegrupis olin raudselt esimene! Tehke järgi või makse kinni!
P.S. Te ei kujuta ette, kui palju seeni metsa all on ja kuidas pohlad punetavad. Seda ma jõudsin silmanurgast fikseerida küll. Kõik metsa!
P.S.P.S. Lõpuks on avaldatud ka ametlikud tulemused. Selgub, et Liis ja Risto siiski pääsesid napilt esimese saja hulka ja mina olin ainuke, kes sinna seltskonda ei mahtunud. Väga ebaõiglane, sest mul oli ju Ristoga sama aeg, aga see pole ju mingi saladus, et Eestis diskrimineeritakse nii vanuseliselt kui ka sooliselt. Et kogu minu sportlasekarjäär tõele vastab, siis siin kinnituseks Lauritsapäevajooksu ametlikud tulemused: http://marathon100.com/est/tulemused/tulemused?f%5Bdate%5D%5Bdaterange%5D=01.01.2015+-+23.08.2015&f%5Bdate%5D%5Bfrom_date%5D%5Btext%5D=2015-01-01&f%5Bdate%5D%5Bto_date%5D%5Btext%5D=2015-08-23&f%5Bsex%5D=0&f%5Bdistance%5D=5.2&per_page=75&sortBy=time_asc&page=2

Uued saavutused

laupäev, 11. juuli 2015

Peaaegu  kuu on möödunud viimasest postitusest. Ma ei tunneta, et oleks toimunud erilisi arenguid minu sportlikus vormis, kuid kas peakski? Olen tasapisi toiminud nii, nagu minu fitlap.ee programm ette näeb - 60 minutit nädalas rabelemist, kuigi tegelikult rabelen rohkem, sest 2 korda nädalas ca 5 km jooksmiseks ja lonkimiseks kulub mul kokku  90 minutit, pluss 30 minutit jõuharjutusi, seega kokku 2 tundi nädalas. See on täiesti piisav, et olen saavutanud stabiilse kehakaalu ja ei võta enam alla, aga juurde ka ei tule midagi. Liitusin ka Endomondos loodud salajase grupiga "Challenge:

Kaalustalla.ee JUULI! Jooksmine" ja 45 osaleja seas olen oma 12 läbitud kilomeetriga auväärsel 13.-ndal kohal. Juhib Stevo P, kes on silganud juba üle 60 km. Seega eeskujud on ees olemas ja see sunnib ennast kokku võtma. Ja juuli on ju alles esimeses kolmandikus. Küll ma veel jõuan kilomeetreid juurde joosta. Ilmselt olen selles jooksugrupis kõige vanem osaleja, vähemalt profiilipiltide järgi otsustades.

Suure saladuskatte all teatan, et ei ole kordagi kaalunud ühtegi toiduainet söögivalmistamisel, nii nagu nõuab fitlap.ee programm. Kuna olen oma esimese hariduse (TPI) järgi toiduvalmistamise tehnoloog, siis olen võimeline toiduainete kaalu hindama silma järgi ja seetõttu pole kunagi mitte midagi kaalunud :), mul pole kodus isegi kaalu olemas, välja arvatud see, mis on mu magamistoas. Olen peaaegu kindel, et minu toidud tulevad välja samasugused, kui need, mis on tehtud kaalu järgi. Nii et kallid fitlap.ee tegelased, ärge pahandage, aga oma tulemused olen saavutanud ilma köögikaaluta.

Pean möönma, et mõnedel jooksukordadel olen jäänud oma võimetele alla - ei ole suutnud joosta järjest 2 km, ilmselt on siin süü olnud vahepealsel kuumalainel ja teeäärsel maasikapeenral, mis on vähendanud minu huvi jooksmise vastu - jalad kohe iseenesest juhivad mind rajalt kõrvale, et maiustada metsaandidega. Üleüldse on selle sportimisega see hea asi juurde tulnud, et märkan 100 korda rohkem looduses toimuvaid protsesse. Millise mühinaga see kõik toimub! Alles olid puudel pungad, nüüd juba selline lopsakus, et annab metsast läbi murda! Kõige ilusam aeg oli, kui õitsesid tuhanded meelespead - see oli imeline vaatepilt, kui teeääred olid sinised. Ja veel imelisem on see, et kui mingid lilled on oma õitsemise lõpetanud, siis tulevad asemele kohe uued tegelased. Ja minu vana hea sõber rebane oskab iga kord oma junni minu jooksurajale sättida just nii, et ma pean jooksmist alustades rehkendama oma sammude pikkust nii nagu kaugushüppaja, et mitte astuda üle paku, st et mitte astuda junni sisse.
Midagi positiivset on veel jooksmise juures - lisaks ähkimisele on aega mõelda. Ühel päeval tulid sellised mõtted. Et miks vanasti ei kirjutatud ajalehtedes sellest, et on näiteks tore seeneaasta? Aga sellepärast, et siis olid palju tähtsamad uudised - viisaastaku plaani täitmised, partei kongressi direktiivid, edusammud kommunismi ülesehitamisel ja muud nõukogude propaganda viljastavad teavitused. Kui see kõik ajalehte topiti, siis ei jäänud ju enam ruumi avaldada nupukest kohalikult kirjasaatjalt, kes tõemeeli kirjeldas, millised enneolematult suured puravikud see aasta seenelisi on rõõmustanud. Mis ma tegelikult avastasin, on see, et me olime ikka meeletus infosulus nõuka ajal. Me ei teadnud midagi tolle aja superstaaride nagu Ada Lundver, Georg Ots, Artur Rinne, Alice Talvik jne eraelust. Ja nüüd saame söögi alla ja söögi peale lugeda Eesti kultuuri koorekihist, kes väisasid Õllesummerit. Jah, väärtushinnangud on kõvasti muutunud. Mul oli au kohtuda Ada Lundveriga umbes 23-24 aastat tagasi, ta oli imetlusväärne naine. Te teate ise ka ju seda tunnet - kohtud kellegagi, ja tunned nagu jumala puudutust. Adaga oli sama lugu. Ta tõmbas minu kabinetis suitsu, vaatas mind oma looritatud pilguga ja ma sain aru, et meelelahutaja elu ei ole meelakkumine. Ada oli filmistaar, kes oleks pidanud oma suurimad rollid tegema Hollywoodis, aga tema tegelik elu kulges Venemaa rongides ja närustes hotellides ning kultuurimajades konferansjeed etendades. Selle ajajärgu nahka läksid meie kõik tolleaegsed superstaarid. Õudsalt kahju... Aga noh, meil on nüüd uued kultuuritegelased, kes pole kunagi kuulanud Pärti ja nautinud Neeme Järvi või Tõnu Kaljuste dirigeerimist.

Uuemat minu uuest elust

laupäev, 13. juuni 2015

 

Ilmatargad ennustasid, et just täna ongi selle suve kõige ilusam ja soojem päev, seega ei saanud seda lasta niisama raisku minna, vaid ärkasin koos kuke ja koiduga ning ruttasin metsajooksule. Mul on nüüd pulsikell (aitähh Risto!), mis peaks aitama mul märksa teadlikumalt treenida. Algebrat, trigonomeetriat, kõrgemat matemaatikat ja Googlit kasutades rehkendasin välja, et minu maksimaalne pulsisagedus võib olla 157 lööki minutis ja treenimiseks on sobiv vahemik 94-133. Tunnistan ausalt, et selliste numbrite juures on mul küll täitsa võimatu trenni teha. Kuna mul on väga madal vererõhk, siis arvan, et kui mu keskmine pulss jooksmise ajal on 145, siis on ok. Sest muidu ma ei saakski rohkem kui 100 meetrit korraga joosta. Igatahes võtan asja rahulikult, kõnnin ja jooksen vaheldumisi, keskmine kiirus tuleb 9,57 km/h, ja 4,86km läbimiseks kulutasin täna aega 48 minutit, 457 kcal ja kiireim kilomeeter oli 8,51 minutit. Professionaalse sportlase ajavad sellised tulemused muidugi muigama, aga mina ise olen rahul ja see on kõige tähtsam. Ja miks peaksingi nii hullult rabama? Metsas on praegu nii palju huvitavat, mida vaadata ja tähele panna. Näiteks kohtun pidevalt ühe rebasega, kellele meeldib oma junnikest teha just minu jooksurajale. Eelmine kord sain pikalt jänesega võidu joosta, sain 2. koha! Ja kui imeilusad lilled mind tervitavad - kõigepealt olid ülased, siis nurmenukud, kullerkupud, meelespead ja piibelehed. Lihtsalt imeline, kui ilus see Eestimaa loodus on!
Olen siin varem maininud, et liitusin  veebipõhise toitumis- ja liikumisprogrammiga www.fitlap.ee  Mis kõige toredam - neil on oma salajane FB toetusleht ja sealt saab lugeda imelisi edulugusid, kuidas väga lihtsalt - ainult süües - on võimalik oma kehakaalu mõistlikult langetada, ilma igasuguse nälgimiseta ja dieedipidamiseta. Lisaks veel 4 korda nädalas 15 minutit füüsilisi harjutusi. Ei pea minema hirmkallisse jõusaali või aeroobikatrenni, lihtsalt vaatad videot, kus treener teeb väga lihtsaid harjutusi ja teed jõudumööda kaasa. Mina alustasin algajate treeninguga ja olen nüüd umbes kuu aega kesktasemel harjutanud. Varsti võtan ette edasijõudnute harjutuskava. Sõbranna Janne küsis, kas mul on noor armuke. Vastan ausalt ja avameelselt - ei, mul ei ole ei noort ega vana armukest. Ma olen ise oma armuke. Mulle meeldib minu uus välimus, las mul olla pealegi nüüd natuke rohkem kortsusid, aga see eest ei ripu mu kõht enam üle püksirihma, trepist üles minnes ma enam ei hingelda ja öösel ei vähkere ma unetult küljelt küljele, vaid magan täiega, sest saan päeva jooksul piisavalt füüsilist koormust. Täna proovisin selga kleiti, mida olen ühe korra kandnud - oma 50-ndal sünnipäeval. Pärast juubelipidustusi see enam mulle kordagi selga pole mahtunud. Hea, et ma seda ära pole kinkinud - täna mahtus see mulle vabalt selga. Jehuuu! Kui mul vaid õnnestuks papa ka samale rajale meelitada - et ta loobuks ebatervislikust toidust ja teeks regulaarselt trenni (hm, ise vana sportlane) - siis oleks meil suur võimalus koos veel pikalt nautida helgeid vanaduspäevi. Töö selle nimel igatahes käib, pikapeale uuristab väike veetilk ka kõige kõvemasse kivisse augu.

Minu uus elu, vol 4

teisipäev, 19. mai 2015

  

Muutumine ei ole üldse nii raske, kui ma alguses arvasin. Pole vaja muud teha, kui minna juuksurisse ja lasta oma juuksed ära värvida. Õigemini on need nüüd just seda värvi, nagu on minu loomulik juuksevärv. Vähemalt nad olid sellised ca 16 aastat tagasi. Loomulikult ei mäleta keegi, kui jube ma siis olin ja seepärast ei ole ma ka täna  ühtegi positiivset tagasisidet saanud. On julgemaid, kes ütlevad otse näkku, et see värv ei lähe kohe mitte, ja on vähem julgemad, nt minu allluvad, kes pilku kõrvale keerates kohmavad, et noh, vahelduseks käib kah. Aga ega ma ei ole mingi 2- eurone münt, et igaühele meeldima pean.
Tegelikult tahate te ju teada, millised on olnud minu sportlikud saavutused ja kas mulle on kõhu külge kasvanud 6-pack lihased pärast mitme nädala pikkust intensiivset treenimist. Või siis on minu õla-, käe- ja jalavarred omandanud ilusad kumerused, nagu näiteks sellel musklimehel siin:

Pean teid kurvastama - mingit muutust ei ole märgata. Lisaks sain teada valusa tõe, et nii vanadel inimestel enam lihased ei arene. Vähemalt väitis nii minu vanem õde, kui kurtsin talle, et lihaseid ei ole ikka näha. Täitsa nagu tühja oleks harjutanud! Kuigi muude tulemuste osas võin  kiidelda - suudan juba 8 minutit järjest joosta. See on ju lausa neljakordne tulemus võrreldes algusjärgus 2 minuti kaupa jooksmisega. Ja mõned kätekõverdused võin ka plusspoolele kanda. Nii et küll see sportlik vorm tuleb. Mis siis, et ilma nähtavate muskliteta.
Oluliselt olen muutnud ka oma toidusedelit. Teeme nüüd papaga kumbki omaette süüa. Papa on traditsioonilise eesti mehe toidusedeli austaja, tema lemmikud on saepurusardellid, segase koostisega erinevad supid, millele annavad maitse rasvas praetud singikuubikud, igasugused panniroad, millest on võimalik tuvastada hapukurki, kartulit, mingit sealiha ja tomatipastat ning mida ta ise asuuks nimetab. Kohustuslik lisand igale roale on muidugi sügavkülmast võetud männiseened ja rohelised aedoad, mis minu arust toidu maitseomadusi sugugi ei paranda. Ja muidugi praetud räimed, nende vastu ei saa isegi mina. Minu ninaesine on muutunud palju lahjemaks ja ärasöödud kogused väiksemaks. Ja mis peamine - söön regulaarselt, ei tee enam nii, et töö juures päev otsa nälgin ja siis koju jõudes olen nõus sööma igasugust papa keedust, peaasi et kõhu kähku täis saaks. Papa muidugi põhimõtteliselt minu toitu ei tarvita ja ega ma peale kah ei käi, hea, kui endalegi jätkub.
Ühel reede õhtul, mis tavapäraselt on minu jooksutrenniõhtu,  tulid meile külla Janne ja Tibu, loomulikult ei sobinud külalisi omapead jätta ja ise metsa putku panna. Selle asemel valmistasin kõigile tervislikke kanawrappe (mis kellelgi ei maitsenud vastupidiselt papa tehtud kartuli- ja seenesalatile, mis läksid nagu soojad saiad) ja jõime vahuveini. Nii kulus mingi tunnike või paar, kui Jannele äkki hiilgav idee pähe kargas - minna värske õhu kätte jalutama. Ilm oli ju suurepärane - päike polnud veel loojunud ja linnud häälitsesid  täiel rinnal. Ei lasknud seda endale 2 korda öelda, panin kähku dressid selga ja pistsin punuma. Teised lonkisid mulle tasahilju järgi. Seda pean küll ütlema, et ega see kerges shvipsis jooksmine päris õige tegu ei olnud. Jooksin ja häbenesin omaette. Aga ainult alguses, sest mida rohkem ma jooksin, seda paremaks läks, eks ole ju loetud kuulsate Nõukogude Eesti sportlaste elulugusid, kus nad tunnistavad, et on ka purjuspäi või pohmellis peaga trenni teinud, ja tulemused on pärast päris head olnud. Või siis mitte nii head. Kõigil meil on omad nõrkused, mis neist ikka varjata ja häbeneda. Igatahes sain ma oma treeningu kirja ja sportlik vorm sai veelgi parem. Jooksmisega on veel see hea asi, et kui juba silme eest päris mustaks kisub, siis ilmuvad nagu imeväel minu kujutlusse kaks populaarset teletähte  lapsepõlvest - Tipp ja Täpp:

Ja nad laulavad mulle otse kõrvade sisse: "Üks-kaks, üks-kaks, tee jääb ikka lühemaks!" Just sellise reipa laulukese saatel kulgesid Tipp ja Täpp alati punktist A punkti B, tavaliselt asus punktis B kommipood. Olen neid sõnu korranud oma treeningute ajal vist tuhandeid kordi, endal silme ees terendamas järgmine kasepuu või elektripost, milleni pean suutma joosta. Jah, sihukesed helged lapsepõlvemälestused teevad sportimise märksa talutavamaks.

Järgmine postitus minu eduloost tuleb kindlasti, kuid vaevalt, et sama pealkirja all. Minu uus elu ei ole enam nii uus, et sellega kiidelda. Pigem tuleb fakti konstateerida, et pigem on tegu õige elustiiliga. Seda soovitan kõigile, kes ei taha, et neid kimbutaksid elustiilihaigused nagu südame- ja veresoonkonnahaigused, kõrgvererõhutõbi, kolesterool, II tüübi diabeet, alkoholism,  narkomaania ja laiskus.    

P.S. Tõestuseks, et ma ikka päriselt ka trenni teen,  lisan siia Janne tehtud pildi reedeõhtusest jooksust:

Kes on Monet' loominguga tuttav, siis see märkab, et värvide mäng on üllatavalt sarnane!

Minu uus elu, vol 3

pühapäev, 26. aprill 2015

 

Blogi pidamise juures on üks hea asi see, et kui seda juhtuvad lugema targemad inimesed, nagu näiteks Art ja Risto, siis ei ole nad kadedad tasuta nõu jagama. Sain teada, et oluline pole mitte joostud sammude arv, vaid hoopis vastupidavus ehk siis see, kas suudan teatud ajaühiku jooksul füüsiliselt aktiivsena toimetada. Risto arvas isegi, et usina treenimise korral võiksin juba augustis Komeeti minna. Mida kõike ei suudeta ridade vahelt välja lugeda...
Niisiis, viskasin sammulugeja nurka, liitusin ühe veebipõhise treening- ja toitumisprogrammiga Fitlap www.fitlap.ee ja alustasin treeninguid täiesti uuel meetodil. Nädala programm näeb välja selline: esmaspäeval 15 minutit harjutused lihastele, teisipäeval 15 minutit jooksmist kohapeal, kordamööda väga intensiivselt ja poolintensiivselt, kolmapäev on puhkepäev, neljapäeval lihastreening (sama mis esmaspäeval), reedel jooksutreening nagu teisipäeval ja laupäev-pühapäev on treeninguvabad. Niimoodi mõned nädalad harjutades peaksin juba saavutama sellise vormi, et võin edasi liikuda kesktaseme harjutustele. Igatahes pärast esimest lihastreeningut tundsin juba poole tunni aja pärast, et mul siiski on lihased olemas, sest mis need muud asjad said nii kohutavalt valutada, et igasugune liikumine ajas mind vanainimese kombel puhkima, ähkima ja ohkima. Tselluliit ja rasv ju ei valuta? Igatahes Denise Austini tempokas aeroobika, millega olin oma hommikuid siiamaani sisustanud, tundus pärast esimest lihastreeningut kukepeana.
Kõige hullem oli järgmisel päeval töö juures - kui istusin laua taha, siis oli okei, aga püstitõusmisega oli tükk tegu. Kõige raskem oli treppe väisata. Kui veel kuidagimoodi trepist üles komberdasin, siis allatulek oli väga vaevanõudev ja valulik protsess. Liikusin umbes selliselt:

Midagi nii hullu ei mäleta juba ammusest ajast, isegi mõneaastatagused mäesuusatamise tagajärjed polnud nii jubedad. Aga kes on öelnud, et hea tervis ja sportlik vorm kergelt tulevad, kui oled aastaid seanahka vedanud. Nüüd lihtsalt tuleb lõivu maksta.
Kartsin, et järgmisel päeval pärast lihastega pingutamist ma  jooksutrenni ei suuda teha, aga võta näpust - 15 minti jooksmist ei võtnud isegi hingeldama. Lihasvalu jäi küll alles, aga see õnneks ei avaldunud jooksmise ajal. Ja pärast jooksmist oli täielikuks lõõgastumiseks TV3 otsustanud näidata jällegi minu armsat seriaali Südameasi, nii et mõneks ajaks oli kogu valu nagu peoga pühitud.
Kolmapäev oli puhkepäev ja ausalt öeldes ma poleks vist suutnud eriti harjutusi teha ka, sest lihasvalu polnud sugugi järele andnud, tundus, et  hoopis hullemaks on läinud. Neljapäevased harjutused vahetasin reedese jooksmise vastu ja tuleb tõele au anda, reedel lihaseid pumbates hakkas valu tasapisi järgi andma. Laupäevaks oli planeeritud jalgsimatk Suomenlinnas ja Helsingis, nii et 12000 sammu tulid välja ilma igasuguse pingutuseta ja tänahommikuks olen oma hirmsad valud unustanud.
Kokkuvõtteks - iga algus on raske, isegi valus, aga võtmesõna on kohanemine. Võid kohaneda teleka, diivani ja ajuvabadusega, aga võid kohaneda ka füüsilise  pingutusega. Ja füüsiline pingutus aitab kaasa ka vaimule - jooksmise ajal tuleb igasuguseid häid mõtteid pähe, vastupidiselt levinud arvamusele, et kui Jumal inimestele mõistust jagas, olid sportlased parajasti trennis. Järgmist postitust sportlikest edusammudest peate nüüd väheke kauem ootama, sest liiga sageli oma pingutamistest raporteerides jääb teil ja ka minul endal minu suur areng, juhul, kui see peaks siiski toimuma, äkitselt  märkamata.

Minu uus elu vol 2

pühapäev, 19. aprill 2015

   

Parafraseerides tuntud vanasõna - enne mõtle ja siis postita! Mina ei mõelnud, vaid panin kogu ilmarahvale lugemiseks üles suurejoonelise lubaduse muuta oma elu ja hakata tubliks jooksjaks. Veelgi enam - hakata lausa maratoonariks. Nüüd oma lubadusest taganeda on päris võimatu. Mis on alustatud, see tuleb lõpuni viia. Lubasin, et tänaseks peab mu jookstud sammude arv ulatuma 2000-ni. Selle plaani sain tegelikult täis juba eilseks, tänaseks saagiks jäi kõigest 1300 jooksusammu.
Algus oli väga innustav - iga päevaga tundsin, et suudan aina rohkem sibada. Minu sibamine tähendab kerget sörkimist. Neljapäeval sattusin lugema ühe jooksuharrastaja blogi ja sain aru, et mu treeningu metoodika on täitsa vale. Tolles blogis oli kirjas, et jooksma peab üle päeva, ja üle päeva tuleb teha jõuharjutusi. Kohe sain motivatsiooni reede hommikul mitte jooksma minna, sest vahepeal peab ju taastuma ka. Eilne päev see eest kujunes väga rängaks - hommikul 2000 sammu sörkimist, siis paar tundi puude ladumist - see läks jõutreeningu ette, ja õhtul tund aega saunas higistamist ja vihtlemist. Kõige selle tagajärg oli see, et täna hommikul ei suutnud teha rohkem kui need hädised 1300 jooksusammu ja sedagi hambad ristis. Järelikult olen üle treeninud ja pean natuke vist tempot maha võtma. Probleemiks on mulle ka jooksu tehnika. Ilmselgelt ma seda ei valda, sest kuskilt lugesin (http://www.tlu.ee/opmat/tp/harrastused_treening/varustus_ja_jooksutehnika.html ), et Tuleb jälgida õiget kehaasendit, jalgade ja käte tööd. Jalgade töö vahetub jooksul pidevalt, kui äratõuge on lõppenud ja algab lennufaas, muutub äsjane tõukejalg hoojalaks ja vastupidi - mahaasetatud hoojalg muutub tõukejalaks. Jalg peaks tervisesportlasel maanduma enamasti nö. täistallale, kogu raskus peaks olema jaotatud võrdselt kõigile varvastele, mitte üksi suurele varbale. Maapinda puudutab esmalt pöia eesmine osa, seejärel laskutakse kogu tallale. Jne jne. Seda on minusugusel amatööril jooksmise ajal väga raske meeles pidada, mul on tunne, et ma ise jooksen nagu karu, jalad teevad põnta põnta ja mingist lennufaasist pole juttugi. Raskelt, väga raskelt tuleb see kõik. Aga pole hullu, harjutamine teeb meistriks ja küllap toimub ka minuga pikapeale sama imeline muutus nagu Eveliniga, kes ka alustas oma presidendiproua karjääri kohmaka karuna:

 ja on seda nüüd lõpetamas totaalselt muutununa:

 

Seega on mul veel pikk tee ees ja loota, et muutus tuleb paari kuuga, on utoopiline. Tegelikult peaksin endast ka laskma paar ülesvõtet teha, et oleks hiljem võrdlusmaterjali. Kust ma muidu aru saan, et minu pingutused vilja kannavad?

Lubadus järgmiseks pühapäevaks - 2500 jooksusammu.

Minu uus elu vol 1

13. aprill 2015
Aitab! Juba mitu aastat ei ole minu elus mitte midagi toimunud. Sest mul on kõik olemas - 6 aastat tagasi juba üsna eakana kättevõideldud magistrikraad, 4 aasta tagune ESF-i poolt rahastatud vanemaealiste tööhõive projektiga maadlemise kogemus ja 2 a ja 3 kuu vanune lapselaps. Tunnen, kuidas hakkan vaikselt ära vajuma. Mitte midagi uut ei juhtu enam. Isegi viimased riigikogu valimised ei muutnud ei minu ega ka kellegi teise elus mõhkugi. Sellised stagnatsioonihõngulised mõtted ei valmista mulle sugugi rõõmu. Seepärast otsustasin, et kui elu minu ümber ei muutu, siis hakkan parem iseennast muutma.
Nagu ikka, on alati uuenduste elluviimiseks parim aeg uue aasta algus. Sest siis tavaliselt on kehakaal kahekordistunud ja motivatsioon uut elu alustada kordades suurem kui näiteks kõledal kaamose ajal. Parimaks eneseületuse proovikiviks on tavaliselt just kõige ebameeldivamate asjadega tegelema hakkamine. Kuna ma ei ole väga sportlik inimene, siis näiteks hommikuti veerand tundi varem ärkamine ja aktiivne rasvapõletamine on minu jaoks enneolematult vastik tegevus. Juba õhtul voodisse  heites sisendan endale, et ma pean seda tegema, et see on väga vahva ja see meeldib mulle. Kuigi tegelikult kuskil kuklas vaidleb keegi mulle väga ägedalt vastu ja püüab mulle tõestada, kui mõnus on hommikul kauem pikutada ja miks peaksin ennast mingi karglemisega hingetuks ja higiseks ajama. Vähemalt 2 korda nädalas jääb see kuklas taguja võidumeheks, aga ülejäänud korrad olen suutnud oma tahtejõu riismed kokku koguda ja tõepoolest olen tänaseks juba järjest ligi 3 kuud ja 10 päeva  andunult Denise Austini video Cardio Fat Blast Workout ( https://www.youtube.com/watch?v=LEqja3bPU4Q ) järgi oma rasvu väristanud. Papa on sellest päris närvis juba, sest mõned harjutused nõuavad ka hüplemist ja väidetavalt pidi maja minu kargamise peale ohtlikult värisema. Papa väidab ka seda, et kui näiteks hommikul on päike pilve taga peidus, siis see tuleneb kõik sellest, et päike lihtsalt ei suuda nii koledat vaatepilti, nagu ma oma võimlemisega pakun,  taluda.
Kuid mida päev edasi, seda kergemaks on mul läinud. Esiteks olen juba peaaegu kolm kilo (+-1 kg) alla võtnud, teiseks jõuan juba kõiki harjutusi Denise tempos järgi teha ja ma peaaegu enam ei hingelda. Kolmandaks avastasin, et mulle on tekkinud vöökoht. Eks see oli varem ka olemas, aga oli peidus mingi kummalise "päästerõnga" all, mis ajapikku minu keskkoha ümber kasvanud oli. Nüüd seda enam pole ja ma tahan kõigile minuvanustele daamidele öelda, et ärge uskuge seda juttu, et päästerõngas tuleb aastatega, see on paratamatus ja sellega tuleb leppida. See on puhas demagoogia, mille on välja mõelnud just minusugused laiskvorstid. Neljandaks, ja mis on tegelikult väga oluline faktor - minu riided ei pigista mind enam. Mis tähendab, et saan oma vanu riideid edasi kanda. Mis  ei tähenda seda, et mulle uued riided ei meeldi, ja veel kuidas meeldivad! Aga nagu ma ka varem väljendanud olen, vihkan ma igasugust shoppamist, isegi rohkem kui rasvade põletamist.
Kuid nüüd kõige tähtsamast! Kolm päeva tagasi püstitasin enda jaoks ilmvõimatuna  näiva eesmärgi - juba sellel aastal osaleda mingil maratonil. Kui mitte suurte inimeste omal, siis kasvõi mingil tillumaratonil. Jooksmisega alustasin laupäeva hommikul. Jätsin tubased harjutused kus seda ja teist, panin tossud jalga, sammulugeja vööle ja hakkasin jooksma. Vaevalt, et minust nii tubli jooksja tuleb, nagu Forrest Gump omal ajal, aga 1000 sammu joosta esimese korraga oli minu jaoks ülisuur pingutus.

Vahepeal puhkasin ka. Tegin endaga diili, et iga päevaga lisan jooksusamme nii 200-300 tk juurde. Ega siis tark ei torma! Ikka tasa ja targu. Asi ei tohi minna vastikuks. Mäletan, kui piinarikkad olid kooli ajal need maratoni päevad, kus tuli terve kooliga minna Glehni lossi parki ja vastavalt vanusele joosta kas 300 või 500 meetrit. Oma jooksus olin alati viimane, ja mis seal salata, juhtisin tagumiste lõpetajate edetabelit ka kogu kooli arvestuses. Ma ei tea miks, aga olin kooliajal üsna kehvake oma sportlike saavutuste osas. Võibolla oli mul vilets tervis, sest mäletan, et kaeblesin järjepidevalt kõhuvalu üle ja ema jooksis minuga mööda arste ja polikliinikuid. Kõhuvalust sain lõpuks lahti pärast seda, kui üks nutikas arstitädi taipas mind sondi neelama saata. See rõve kummivooliku neelamine on mul siiamaani meeles ja kõht üldiselt pole pärast seda enam valutanud. Teine häda oli mul südamega, tundsin pidevalt pisteid südames, ka seda tõbe sai korduvalt arstide juures kontrollitud, kuid iga kord laiutasid arstid ainult käsi ja panid mulle lõpuks diagnoosi - liiga kiiresti kasvav laps, kelle süda ei jõua lihtsalt kasvule järgi. Niimoodi tõbede käes aastaid vaevelnuna läks ilmselt kaduma minu kaasasündinud spordianne, mis hiljem enam ei avaldunudki täiel määral. Kuskil trennis ma ei käinud, kui mängisime kulli või rahvastepalli, siis olin alati esimene, kes kinni püüti või palliga vastu pead sai ja platsilt eemaldati. Ja kui moodustati mingeid võistkondi, ükstapuha kas luuremänguks või Ali-Babaa jaoks, siis mina jäin tavaliselt üle, sest kaptenid teadsid, et olen nõrgim lüli meeskonnas.
Niisiis - laupäeval 1000 sammu jooksmist koos puhkustega, eile 1300 koos puhkustega (tegelikult kogunes samme pea 2000, sest käisin postkastist, mis on meie elamisest umbes 700 meetri kaugusel, lehti ära toomas) ja täna hommikul 1000 sammu juba peaaegu ilma puhkusteta. Nii see läheb. 1000 sammu tuleb kokku, kui jooksen 4 korda ümber oma maja. Homme hommikul üritan siis juba 5 ringi lipata. Ja te ei kujuta ette, kui ilus päikesetõus ja lindude laul mind saadavad kogu jooksu vältel. Lisaks veel tuhandete hanede kisa, kes mind nähes ehmunult  tiibu lehvitavad ja hädakisa tehes põllult põgenevad. See kõik on nii imeline ja innustav. Järgmiseks esmaspäevaks pean suutma joosta juba vähemalt 2000 sammu ilma puhkepausideta. Ja kui ma seda suudan, siis annan sellest ka oma blogis märku. Kirjutangi ainult sellepärast, et kuskil koolitusel õpetati, et kui tahad midagi elus saavutada, siis pane oma eesmärk paberile kirja, et see sul kogu aeg silma ees oleks. Seniks hoidke mulle pöialt ja innustage takka, et ma mingil juhul oma eesmärgist ei taganeks. Nii et kui oled viitsinud tänase jutu läbi lugeda, siis - kõik toetusavaldused FB lehel on teretulnud!